Pole enam neitsi..

Ehk siis pole enam blogi-neitsi. See siin saab olema mu esimene postitus.

Polegi paha. Siin saab oma tundeid, mõtteid, mälestusi kirja panna. Miks ma küll varem selle vastu rohkem huvi ei tundnud.. Klišee, aga tõsi: parem hilja kui mitte kunagi.

Tänasest. Sain ühe väga hea telefonikõne. Sealne jutt polnud just kõige rõõmsam, aga see inimene teiselpool toru tõi küll sära mu päeva. Polnud ammu temast miskit kuulnud. Ja ta rääkis, et sõidab kolmeks nädalaks Saksamaale. Eks siis tema tagasitulekul teeme suurema grillpeo.

Sai ka kesklinnas käia. Pildistamas. Minu puhul siis modelliks olemas. Vahva, aga samas veider oli.. Endal loor peas ja muudkui klõpsimine käis. Raeplatisis sai jällegi kohatud üht kallist inimest, kes justkui võõraks jäänud. Aitäh nende viie minutigi eest!

Neist kahest kirjutades hakkan tahes-tahtmata mõtlema teistele kallitele inimestele, kes kaugel. Kadri, David, Tiina ja Krisliln, kes Tallinnas, Anna Prantsusmaal, Krista Rootsis, Kärt kes-teab-kus, Ena Brasiilias jne jne. Vähemalt lohutab see mõte, et nemadki satuvad vahest Tartusse ja tulevad-ütlevad "Tere!".

Ohh. Väsimus võtab võimust. Vihkan palavust.

Ja vanaema tahaks näha.