Kõrini...

Täiskasvanu elu on sitt. Sest. Sa pead pidevalt olema "Miss Perfect", kui teed väikse vea, siis valatakse sulle kogu endal kogunenud stress välja. Ja mis te arvate, kas vabandatakse? EI! Sa pead selle kõik alla neelama, ja ikka edasi naeratama, sest sinul ju ei ole õigust plõksida! Ma üldsegi ei imesta, miks kõik "vanad" inimesed sellised tuimad ja pohhuistid on! Kõik on nii kuradima tõsine. Kui ise ei olda õnnelik, siis ka teistel ei lasta olla õnnelik. Ja siis see kuradima keelepeks. Fuck küll. Ühtäkki kuuled, et sa oled see ja teine, teed seda ja kolmandat. Masendus tuleb peale. Inimesed (khm, kui teid nii võib üldse kutsuda), saage ükskord aru, et me kõik oleme selles supis koos! Mis on saanud pesuehtsast hoolimisest?? Ja üksteise mõistmisest? Ma ei saa enam. Ma olen närviline, ma ropendan, kurvameelsus käib juba liiga tihti külas. Ja kõige ägedam on see, et ma olen üle tüki aja õnnelik, aga millegipärast on mul tunne, et terve maailm on selle õnne vastu. Ja kes kurat ütles, et töö teeb matsist inimese? Ega ikka ei tee küll. Viimne inimlikkus kaob. Sest eesmärgiks on ainult raha, võim ja pidev üksteise mahategemine. Ma panen vist lahkumisavalduse lauale. Ma ei tohiks endale sellist sammu lubada, aga ma tunnen, et ma lihtsalt suren. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ma pole enam see jippii, naeratus kogu aeg näol inimene. See naeratus on nüüdsest mask. Ja ma ei taha selline olla. Lihtsalt ei taha..