Üks minu probleemidest...

... on see, et ma hoian oma mured endas ja kogun kuni mingi hetk lihtsalt kõik plahvatab. Samas ma ei tea. Ma ei leia, et peaksin kedagi oma muredega koormama, veel enam kui mulle öeldakse, et ma vingun liiga palju. Samas ma tahan probleeme läbi rääkida, analüüsida. Ma olen lihtsalt selline. Praegu närib mind üks väga suur asi. Ma ei nimetaks seda mureks. See on pigem midagi, mis muudaks mu elu vägagi drastiliselt. Plussid ja miinused keerlevad mu peas ja ma tunnen, et lähen hulluks. Tahan nii ühe inimesega rääkida, sest tean, et tema on see, kes mulle oskab otse öelda, ilma et ta mind solvaks. Aga ta on ära ja ma ei taha telefonis sellest rääkida.
Praegu saan ise loodetavasti hakkama. Eks ta raske saab olema, aga elu ongi selline. Seda tahate ju mulle öelda? :)