Leppimine on kahepoolne.

Ja nii ongi. Ealeski ei saa lepitust leida, kui vaid üks vabandab, kui vaid üks andeks annab. Ei ole nii, et ainult üks on süüdi, vaid mõlemad on süüdi. Nii lihtne on tülli minna asjade kokkulangevuse pärast; kogutud viha pärast; etteheidete pärast, mis oleks võinud olla soovitused; viha vale inimese peale valamise pärast. Ja nii kuradima lihtne on lihtsalt ära kõndida ja ealeski tagasi vaadata. Inimesed on egod ja mugavuse ohvrid. Loomulikult. Kui maailmas on veel 6 miljardit teist inimest, siis tühja sellest ühest, eks ole. Ma ei tea. Ma ei jõua enam ennast halvasti tunda. Aga ma ei saa sellest üle. Ja kõige rõvedam on see, et paistab et ega kedagi ei huvitagi. Eksjah. Omad vitsad peksavad. Otsi veel sõprust. Nii kui raskeks läheb, keeratakse selg. Ja kui arvestada seda, et tema on tõesti üks inimene, kelle puhul arvasin, et ta mõistab, siis minu usk sõprusesse on kildudeks.
Irw. Jälle ma dramatiseerin üle. Uhuu!