I used to be.

Mul ei olnud järsku keset ööd und. Nojah, mis ma räägin. Päris kaua vähkresin ikka ja mõtlesin oma mõtteid. Tõeliselt lollakas. Ärkamise ja tööleminekuni oli vist oma 3,5 tundi. Masendavalt vähe igatahes. Siis ma võtsin kätte vihiku ja pastaka ja hakkasin kirjutama kirjatükki "I used to be". Ja ma tegin seda pimedas. Pole siis ime, et pooleldi pime juba olen. Tegelikult polnudki mu eesmärk seda lugeda, vaid kirjutada. Ja seda pimedas teha oli üllatavalt mõnus. Kedagi ei huvitanud mu kotid silmade all, kedagi ei huvitanud mu kräsus soeng, kedagi ei huvitanud mu äraväherdud linad ning mitte kedagi ei huvitanud mu varesejalad. Ja nii oligi. Kirjutasin südamest ja jutti. Ükskordki. Siia see tükk ei ilmu, polegi nagu eriliselt põhjust. Lihtsalt. Tunnen, et see on kas samm heaolu või totaalse hulluseni. Kahtlane igatahes.