Südamel.

Mul paluti unarusse jäänud blogisse miskit kirjutada. Kirjutada miskit, mis on südamel. Aga ma ei saa. Kirjutan miskit, mis mind täna hullupööra häiris. Kui üldiselt öelda, siis mehed. Ajast-aega suudavad nad mul närvi nii mustaks ajada, et ma saan aru, miks ma vallaline olen ja olla tahan. Tean- te tahate öelda, et koos on ikka parem, aga kuna ma pole ise seda head kogenud, siis ma ei hakka parem sellel teemal vaidlema. Ja mind ei häiri lihtsalt mehed, vaid eesti mehed. Välismaa mehed ei ole mulle närvidele suutnud käia. See, et mu esimene noormees oli välismaalane, tõestab mu fakti. Eesti mehed on jonnakad, kinnised ja absoluutsed puupead. Pole siis ime, et ma arvan, et ma jään igavesti vanatüdrukuks. Kui juba hakkan lootma ja uskuma, et normaalsed mehed on olemas, tulevad teised ja rikuvad need mõtted paugupealt. Phäh. Veel enam. Öeldes ühele konkreetsele mehele- olin osalt süüdi ja vabandasin. Saa nüüd palun üle. Stop acting like a bloody woman! (Vabandust, kaassoolised)