K'le.

Kõige haigem on see, et ma peaksin ju tema pärast õnnelik olema. Teie mõlema pärast. Aga ma ei ole. Ma ei taha olla isekas. Teha seda enda asjaks, aga ma ei saa sinna midagi parata. Lihtsalt- deja vu. See on tegelikult selline üüratu viga, mida ma lubasin, et enam iial ei korda. Aga suutsin seda ikkagi teha. Siiski minust sõltumata, aga ma suudan end ikka süüdistada.. end lolliks sõimata, et ma jälle samasse ämbrisse astusin. Tõesti lolliks.

Ma loodan südamest, et te saate õnnelikuks ja seda tuksi ei keera. Aga ma praegu ei saa veel õnnelik olla.. ma tean, et sa mõistad, mu kurgikastmeke. Ehk homme.