Sunday, April 20, 2008

Raske.

Mind ei usuta. Armas. Mulle on ka see olukord raske. Ja ma väga vabandan, et ei saa olla 100% rõõmus ja kaasaelav. Aga palun saa aru, ma ei saagi seda olla. Püüan ju kõigest väest, et sinu õnne mitte ära rikkuda, aga mõista ka seda, et ma olen kõigest inimene ning ma ei taha sind solvata sellega, et mul on sellised tunded nagu nad on, et ma käitun nii nagu käitun. Vabandust, et olen kujunenud välja täpselt selliseks nagu mind on terve elu programmeeritud olema. Ja vabandust, et ma ei suuda vabalt võtta.

0 Comments:

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home