Vihkamine on nõme.

Amm. On tõesti. Aga antud hetkel minu jaoks ülimalt vajalik, et edasi minna. Sest muidu ma jäängi koha peal tammuma ja lasen endale haiget teha. Aitab. Ausõna. AITAB!!! Põrgu päralt! Kas ma olen siis tõesti nii kole ja halb, et minust hoolida ei saa? Ei saa seda isegi vähesel määral välja näidata, et ma sinu jaoks inimene olen?? Ja tead. Hetkel on mul täiesti suva. Jätka samas vaimus ja sa lõpetad üksi! Kuigi ma olen üsna kindel, et kui sa kunagi poris pikali oled, siis ei ole mina nii väiklane ja kalk, et sinust mööda kõnnin, vaid siiski ulatan sulle abistava käe. Olen praegu ja olen ka siis loll. Naera nüüd!

Samas on mul kuradima hea meel, et sa mulle südamesse noa lõid. Ja vapsee. Sikutasid ka, et valu ikka täielik oleks! Aitäh! Nüüd ma tean, et sa ei vääri mind üldse! Olen sinu jaoks LIIGA HEA! Õnneks on minul sõbrad, kes mind seda mõistma panid. Ja ma olen õnnelik! Sest nad on mu kõrval, nüüd ja alati.

Ohh. Ma ei saa öelda, et ma endiselt armunud ei oleks. Aga esimest korda julgen ma valjult välja öelda: "MA SAAN SELLEST ÜLE!" :D:D

Olen tugev ja lähen edasi.