Nõrkusehetk..

Olen kuulnud ja olen sellest ka täielikult teadlik, et mul on kalduvus depressioonile. Aga. Pean ka ütlema, et enamus teist lihtsalt ei mõista seda. Olge te siis vanemad, rohkem elu näinud, kogenenumad. Mul ses suhtes ükstaspuha. Asi on julmem. Minu jaoks.

Kes mind paremini teavad, teavad ka seda, et ma kardan üksindust ja üksi olemist. Ja viimasel ajal tunnen ma end tohutult üksi. Praegugi on nii. Tunne on küll nagu kirjutaks seinale. Tsiteerides Vennaskonda: "Appi! Ma vajan armastust, ma tahan jällegi olla sõltuv!". Oehh. Tean küll, et olen vanakooli plika, uskudes, et tõeline armastus on siin ilmas olemas. Selline puhas. Et ma teeks selle inimese heaks peaaegu kõike (no liiga tallaalune ka ei tasu olla:P). Mis kõige hullem.

Ma olen A-R-M-U-N-U-D!! Ta teab seda, aga võib-olla ei tea seda et see asi nii tõsine on. Aga on. Ja ma olen ikka lootusetu. Sest eks ma ikka tea, et sellest nagunii midagi välja ei tuleks, aga ma kurat ei saa üle ka!! Ja kes ütles, et ma tahan abielu ja viit last. Ei. Vajan lihtsalt lähedust. Vot seda mõtet mõistab kahjuks vaid üks mu sõber, kes vajab suhetes täpselt sama- füüsilist lähedust. Heh. Me oleks arvatavasti koos, kui meil poleks 2700km vahet. Elu on ikka irooniline küll.

Niisiis. Kurvameelsus tekib vaid selle ühe asja puudumisest. Kõik muu su elus võib ju korras olla, mis mul ongi. AGA MIKS KURAT RIKUB SELLINE SITUATSIOON NII RÄNGALT TUJU????

Piin. Ohhh mis piin.

Selle aasta eesmärk nr. 1- Saagu ma üle.