Feeling like shit.. seriously..

Nojah. Halamise hetk taaskord. Lihtsalt. Mõttetu päev on olnud. Tegelikult on viimasel ajal igas päevas olnud mõttetuid asju, mis võinuks olemata olla. Täna hommikul tulin töölt. Öö oli nõme. Noh. Kes teavad, need teavad. Amm. Hommikune seltskond oli tore, aga ma ei nautinud seda nii palju kui oleks võinud. Mul oli katus juba ära lennanud ning tahtsin vaid magada. Jõudsin tudule. Ärkasin 7tundi hiljem sõnumi peale. Ei olnud meeldiv sõnum, sest sain kohe aru, et midagi on valesti. Sain pärast mõnda vahetatud sms'i teada, et minu peale ollakse solvunud. Sitta moodi. Vahva. Tulemus oli tüli. Oli seda nüüd vaja? Miks me ei räägi omavahel? See hoiaks niipaljud probleemid ära. Sest rääkimata jätmine paneb meid asju ette kujutama ning valesid järeldusi tegema. Nii ka seekord. Ma ei saanud ise tegelikult aru, et ma teda solvasin. Nii pime? Olen vist jah. Tema pole ainuke, kellega mul selline asi juhtus. Ma.. ma olen väsinud. Ma hoolin. Aga mul lihtsalt pole enam vaimselt jõudu jätkata. Stress koguneb ja see käib mul juba üle jõu. Tõsiselt. Praegu on nutt kurgus. Äkki nutaks? Ohh. Ja mis seegi aitab? Ei aita. Tegin haiget veel ühele kallile inimesele. Tahtmatult. Kui ta vaid teaks, miks ma tol päeval ei tulnud. Ahh. Vahet pole. Tõsiselt. Suhteliselt suva on juba kõik. Töö. Töö. Töö. Ja töö. Ja ainult selleks, et kuust kuusse tuleks omadega toime. Nõme. Väga nõme. 

Ja ma tahan tema juurde. Ja ka tema. Ja on väga paljusid veel, kes on kaugel ja kelle juurde tahaks. Aga ei saa. Kõik on võimalik? Loomulikult. Aga on takistused. Kas siis paratamatud või tekitatud.

Ei olnud ju sissekanne, mille lugemine sulle miskit andis? Andestust, et su aega raiskasin.