Sometimes I feel like...

Ei. Tegelikult see ei ole sometimes. Liialt tihti isegi. Täna ma mõistsin, kui kurb inimene ma ikka olen. Mu töökaaslane on mulle mitu korda öelnud, et ma olen nii muutunud, aga ma ajasin tagasi. Täna aga. Olen jah kusjuures. Ma tegelikult nautisin kunagi inimeste seltskonda. Nüüd aga. Eelistan istuda vaikselt ja olla nendega, kellest tõeliselt hoolin, olla ainult nendega see nö tõeline mina. Talvekoolis kasvõi. Ma lihtsalt ei suutnud mõndasid inimesi seal kannatada. Kuhu on kadunud minu tolereeriv ja kõigega leppiv mina? Ah ei tea. Ma olen inimestes pettunud, endas pettunud. Ehk on asi tegelikult minus kinni? Kui jah, siis on sitad lood küll. Ma ei jaksa iseenesega võidelda. Lihtsalt ei jaksa. Talvekoolis oli tegelikult tore. Aga miks ma hetkel selline olen? Nagu oleks midagi katastroofset juhtunud. Ma ei leia siin pimedas metsas teed üles. Ja lootus vaibub ehk liigagi kiiresti. Ma tahan vastuseid, aga minu lootusetus ütleb, et neid ei tulegi. Üksi. Nii üksi.