Mul on täna sünnipäev.

Aga ma ei tunne seda üldse. Saan siis aasta vanemaks või ei saa. Tõttöelda on mul tuju üsnagi paha. Mind suudeti solvata nii nagu mind pole ammu solvatud. Kas ma väärisin seda? Enda arust mitte. Aga eks ma saan ka teise poole mõttekäigust aru. Praegu olen aga vihane. Ehk leebun pea. Sest nädalavahetus pani mind elu üle järele mõtlema. Reede õhtu pidi olema ääretult tore õhtu oma "parimatega". Ja seda see oli. Kuniks pargini. See tegi natuke kurvaks. Kuniks eilseni, mil logisin orkut'isse. Tegi vihaseks. Samas laupäeval.. käisin matustel. Noore inimese matustel. Hakkasin mõtlema sellele, et mis siis, kui mina peaksin oma parimat sõpra matma. Ja mis siis, kui minu viimased sõnad talle on à la suunas "Käi kuradile?". Mina ei suudaks edasi elada. Kas SINA suudaksid? Mõtle sellele. Igatahes. Ma loodan, et see asi laabub pea.

Ja ma olen tänulik, Kurgikastmeke, et Sa mulle andestasid või oled teel andestamisele. Sest mina hoolin Sinust nii väga ja ma ei kujuta ettegi kui Sind enam poleks. Ja see käib nii mõnegi teise inimese kohta mu kõrval. Tülid on ajaraiskamine.