Tänase päeva mõtted..

Ohh. Ma ei teagi, millest alustada. Hommikust? Mil ma taaskord ei jõudnud normaalsel ajal magama. Läksin kell 4 voodisse, aga teadsin niigi, et mul und ei tule. Äratus oli pandud natuke peale kaheksat. Plaanisin päeval poodi minna ja voodipesu osta. Et jõuaks normaalsel ajal koju ja käiks dushi all ära. Õhtuks olid plaanid.

Nii. Magama sain alles.. no ma oletan, et see oli kell 9. Kuulsin Gerdi koridoris ringi kõpsutamas. Ja äratuskell oli loomulikult ammu ära pandud. Ja ma vajusin lõpuks ometi ära! Ärkasin alles kell 11. Uskumatu, et sain tervelt 2 tundi magada.. Ema helistas. Tema kõne ajaski üles. Esimestest lausetest ei saanud ma loomulikult aru. Igatahes. Rääkisime natuke sel teemal, et kas ma tulen Tallinnast ära või mitte. Tulemus jäägu minu teada. Igatahes. Siis otsustasin poodi liikuda. Mnjah. Ennemalt oli vaja tegelikult kõik postkastid üle vaadata. Kohtusin Marisega msn'is. Küsisin, et millega tegeleb ja kui kaua tal vaba aega on. Leppisime kokku, et kohtume ja liigume koos Kristiinesse. Kõigepealt ma ekslesin Mustamäe majade vahel üritades leida 2 trollipeatust. Lahe. Õnneks Maris helistas, seega kohtusime hoopis mu maja ees.

Jõudsime trollipeatusesse. Enne pidi veel teed ületama.

Ma olen viimasel ajal, noh, olgem ausad- viimased 3 aastat mingis imelikus tsoonis elanud. Täna oli kõige hullem. Ülekäigurada on mu ees. Ma ei tõsta isegi silmi. Vaatan lihtsalt, et üle saaks. Ma ei märganud isegi, et lisaks sebrale olid sel ülekäigurajal ka valgusfoorid. Oleksin pea, et auto alla jäänud. Kõige kihvtim oli see, et mul oli täitsa suva. No ei ole normaalne mõtlemine!! Eks väike shokk oli ikka. Mis seal enam parata. Edaspidi võib minuga ringi liikudes mulle kett kaela panna, et ma ikka näeks, mis mu ümber toimub. Totaalne idioot!

Kristiines siis. Otsisin endale pükse. Sealt poest, kust plaanisin neid leida, ka leidsingi. Õhtul oli vaja ju miskit normaalset selga panna. Pärast istusime Marisega pingil ja rääkisime. Paljustki. Siis ta läks ja ma käisin veel mõnes poes. Jõudsin koju.. mängisin koeraga, siis läksin dushi alla. Pärastised poolteist tundi kulgesid askeldades. Küll läks aega kreemitamiseks, kulmude kitkumiseks, mukkimiseks, riiete valimiseks, triiksärgi ära triikimiseks ja.. muud nagu polnudki. Riidesse ja minekule.

Jõudsin 18.17 Vabaduse väljakule. Ootasin siis Marikat. Külm kurat. Vägagi. Kindaid mul ju hetkel pole (Chico ilastas nad eile ära). Kiriku ees seistes ja muusikat kuulates jälgisin ümbritsevat maailma. Siis juhtus midagi meeliergutavat. Parklasse sõitis üks ilus sportauto. Vaatasin, et jube lahe on, aga samas mõtlesin, et kas tal seal sees kitsas ei ole? Parkis ta suhteliselt minnu lähedale. Ja mis ma siis näen? Autost väljub mingi 40-50a vanune kiilanev prillidega härrasmees. Juba see oli naljakas. No mida? On ju ammu teada, et mehed ostavad kalleid autosid, vaid selleks, et nende peenised pikemad näiksid. On jah nii! Seda tüüpi see auto küll atraktiivsemaks ei teinud.

See ei olnud veel kõik. Selle asemel, et kohe oma asjatoimetusi tegema minna, tegi ta oma autole tiiru peale. Peatus auto ees, kummardas. Katsus autot. Nojah. Ilmselgelt oled ju liiga äärekivi vastu sõitnud. Whatever. Ei olnud ta midagi. Aga jumala eest, kui sellele autole mõni kriim peaks ilmuma. Niisiis istus ta tagasi autosse, tagurdas natuke, aga tuure oli ikka niipalju sees, et tagant tossas. Ja siis parkis auto veidi sirgemalt. Tuli taas autost välja. Liikus pisut kaugemale. Tegi mingi kahtlase nõksatuse (küllap tähendas see seda, et nüüd ollakse parkimisega rahul) ja läks. Ja kõik see selleks, et kõik näeksid, mis auto tal on!! Ja õnnestuski. Ega ma vist muidu ei kulutaks oma uneaega sellest autost kirjutamise peale. Tegelikult oli lõbus. Aeg liikus kiiremini ja ei olnud enam nii külm.

Jõudis Marika. Liikusime Riigikokku. Kogunesime teistega all fuajees, ja liikusime koos üles. ENL'i poliitilise koja kohtumine oli. Eks ikka natuke kiskus vaidlemise poole, aga lõpuks saime suhteliselt ühisele keelele. Pärast lahkudes tuldi Marikale kõva tümpsu saatel järgi, mina siis jalutasin üksi Vabakale tagasi. Korraks peatusin, et mp3'e välja võtta. Rahvaliidu noormees tuli ja küsis, et mis ma seisan (andesta, et su nime ei mäleta:$). Jalutasime siis edasi koos. Oli tore vestelda. Seda oligi ehk vaja. Rääkida inimesega, kes mind ei tea, ei tea mu patte, mu vigu, mu veidrusi. Olid lihtsalt kaks noort poliitikut rääkimas... asjadest. Järgmise korrani.

Igatahes. Siin ma siis olen. Kell on 3.32 ja selle asemel, et magada, tegeleda millegi asjalikuga, istun mina arvuti taga ja kirjutan blogisse. Elu on lill, eks ole? Mul on uni, aga tean, et kui voodisse lähen, magama nagunii ei jää. Lahendan kas sudokusid või loen Harry't. Whatever. Ma üldse ei imestaks, kui homme tuleksid valgetes kitlites onud ja mind ära viiksid..

Ööd!