Ajendatuna Marise postitusest.

Jutt käib koolivägivallast. See on tõsiselt hirmus. Ma ise olen selle all kannatanud. Tean, mis tunne see on. Aga ma tänan südamest seda miskit, mis hoidis mind kainena, nii et ma ei läinud oma kooli- ja klassikaaslasi kõmmutama. Ma tean, mis tähendab olla täielikus ahastuses, mil miskit enam ei loe. Seega saan ma ka neist aru, kes on sellise tee valinud.

On ainult see tulistaja süüdi? Ei. Me kõik oleme. Tahad vastu vaielda?

Maris tõi välja hea mõtte- ellujäämisinstikt. Loomariigis on see ju loomulik. Tugevam jääb ellu. Jah, ka meie oleme loomad, aga me oleme siiski niivõrd palju targemad, et me võiks võtta kõiki võrdsetena. Miks me seda siis ometigi ei tee? Vaatame päris paljudele inimestele alla. Hindame neid nende välimuse, finantsseisu, töökoha, palga järgi. Ja see nimekiri on lõputu. Arvustamine on lõputu. Ja kui üks kade ja ääretult haige inimene ees kuulutab, et see ja see on nõme, et ta selline ja selline on, kas siis peame tema moodi olema? Temaga kaasa minema? Miks me vahele ei astu ja ei ütle, et nii pole õige? No ja mis see ütleminegi aitab. Ja need vähesed, kes julgevadki vastu astuda, saavad ise ka mõnituste osaks. Tore on. Ja see toob siia ilma veel ühe katkise hingega inimese. Mulle meenub mu kõige hullem kokkupuutumine füüsilise koolivägivallaga, mil mind üks mu klassikaaslane lõi rusikaga silma. Ma austan tõsiselt neid inimesi, kes suudavad pärast kogu seda sitta, mis siin maailmas nende poole visatakse, ikka tugevaks jääda, et nad oskavad hinnata ja nautida seda head, mis elul pakkuda on.

Mina ise tean ja tunnen, et kannan siiani kaasas oma lapsepõlve ja kooliaja arme kaasas. Tunnistan teile midagi. Kui ma kunagi läksin oma klassijuhataja juurde selle mõttega, et mul on arvatavasti depressioon ja et kool tekitab minus stressi ja kurbust, siis kostus tema suust selline vastus: "Sa teed kindlasti seda kõike selleks, et tähelepanu saada!". Selle all mõtles tema minu popipanemist ja järsult halvenenud hindeid. Vot selline on suhtumine. Peale seda ma jätsingi asja katki. Ja ma pole siiani sellest üle saanud.

Ja kodus kuulsin ma pidevalt selliseid sõnu/sõnaühendeid nagu 'juut', 'neeger', 'idioot', 'loll', 'paks', 'tappa saad', 'mine oma litside juurde', 'japs'. Ma pole absoluutselt uhke, et mul sellised vanemad on. Neid on niimoodi kasvatatud. Sellises ühiskonnas. Massipsühhoos. Nad arvavadki, et nii on õige. Aga noh. Midagi on nad ometigi õigesti teinud, sest ma pean ennast üsnagi normaalseks. Kohati üsnagi "ülevoolavaks", aga siiski normaalseks. Ma olen küll üritanud neile selgeks teha, et ka "neegrid" on inimesed. Selle kohta on hea ütlus- vanale koerale uusi trikke ei õpeta.

Nii see asi käibki. Asi algab enamasti kodust. Mul ei jää mitte midagi muud üle loota, kui et ma ise kasvataksin oma lapsi õigesti. Et kõige kiuste ma näeksin neid sirgumaks headeks inimesteks. Kahjuks ei ole SEE ka minu kätes. Sest jääb veel lasteaed, kool, buss, linn, vägivaldsed filmid, seebiooperid jne jne. Kõik need kohad, kus kasvab viha ja vaen. Kus on normaalne mõnitada, peksta, ähvardada.. Vägivald. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii tavaline on see ütlus: "Kui sa seda ja seda ei tee, siis ma tapan su lihtsalt ära!". Nii kergekäeliselt suhtutakse inimeludesse.

Valus on kuulda, et naabruses sellised asjad toimuvad. Veel valusam on mõte, et eilne Soome on tänane Eesti. Ja see reaalsus võib meid tabada liigagi kiiresti. Alustagem iseenda muutmisega paremuse poole. Ja jätkakem oma lastega. Pisut naiivne mõte siia lõppu, aga see ütleb lihtsalt kõik- "Make love, not war!".