Usaldamatus.

Jalutasin eile päris palju linnas ringi. Ja mõtlesin inimeste peale, kes mu ümber on ja keda ei ole. Ja mõtlesin, et miks ei ole neid inimesi, kes peaksid olema, aga ei ole. Ja jõudsin järeldusele- ma ise ei lase neil oma lähedal olla. Ma ei usalda neid absoluutselt. Ja ma ei saa aru, millest see tuleb. Nad pole ju seda millegagi ära teeninud. Mind nii häirib see, et lasen oma minevikul takistada oma olevikku ja tulevikku. Ja see ütlus "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta" on minu jaoks hetkel ikka täielik sõnakõlks. Ma mäletan ja see ei lase mul edasi minna.. Ja see ei lase ka mul oma südant avada ja seepärast keelangi endale asju ja inimesi, mida ja keda ei tohiks keelata. Kardan, et see saab ka seekord nii olema.

Ja hõissa. Jõulukaubad on kõikjal üleval. Tuletage veel meelde!