Valu.

First of all I have to apologize to Frede because I want to write this post in Estonian.

---

Ma olen viimastel päevadel väga mõtteis olnud. Olen mõelnud nii oma elu peale kui ka oma sõprade elu peale. Ja need mõtted ei ole sugugi meeldivad. Mu väga heade sõprade elus on praegu mõõn. Mis tähendab ka seda, et minu elus on mõõn. Mõtlen pidevalt, et kuidas kellegi probleeme ja muresid lahendada. See piinab mind.

Kõigepealt on üks imetore inimene, kes oli nii elurõõmus ja suutis mind naerma ajada. Nüüd peale üht sündmust on temast suur osake kadunud. Ta jutus on tunda kurbust, mis ei kao vist ilmselt iialgi. Eluga minnakse edasi, sest nii lihtsalt peab. Ja pääsu sellest ei ole. Manad näole selle naeratuse, aga õhtul magama minnes tulevad vägisi pisarad silma ja meenutad neid ilusaid aegu. Tahaks, et ta tagasi tuleks. Nii minu ellu, kuna ta on sellest päris kaua eemal olnud ning ta võiks olla selline nagu enne. Aga seda ei juhtu. Sest elu on jätnud oma jälje.

Siis tema. Mulle teeb haiget, kui ta enam ei naerata. Mulle teeb haiget, kui ta suust tulevad alandavad märkused. Mulle teeb haiget, kui nii mina kui ka teised temast hoolivad inimesed saavad täiesti põhjuseta karmide nähvatuste osaliseks. Ja mulle teeb haiget kui ta niimoodi hääbub. See on õnneks mööduv. On vaja lihtsalt eemale saada. Nii temal kui meil.

Tänu ühele sõbrale meenus mulle, miks ma kunagi alkoholi vihkasin. Raske on pooli valida, sest ma pole ammugi enam karsklane. Ma olen tegelikult aru saanud, et alkohol ei ole nii paha nagu ma ise seda kunagi arvasin ning kui palju mulle seda väideti. Seda küll ei ole vaja, ilma selleta saaks ka väga hästi ära elada ning kui tarbida seda normaalsetes kogustes ja teadlikuna oma piiridest, on see ok. Aga on ka need situatsioonid, mis mind nii marru ajavad. Just sellised olukorrad, milles mu sõber praegu on. Elu on ülekohtune, inimesed on ülekohtused. Ja seda mure tahaksin ma kõige enam lahendada. Aga tõsi on see, et teiste pereellu ei tohiks sekkuda. Samas kui asi väga ülekäte läheb, siis ma lihtsalt vilistan selle "viisakuse" peale.

Ja siis on veel suhted. Need keerulised suhted. Need kas teeb elu ise keeruliseks või tehakse neid suisa isiklikult selliseks. Miks on nii, et kaks armastavat inimest peavad üksteisest nii kaugel olema? Neid lahutavad sajad kilomeetrid, mõne puhul lausa ookean. Miks on ikka nii, et armastust segab selline tühine asi nagu raha? No ju siis polegi see nii tühine.

Valu on see, mis meid pikali lööb ja nõuab häälekalt, et me midagi ette võtaks. Astuks selle otsustava sammu. Hirmutav, aga vajalik.





Armastus teeb haiget.