4 päeva Tallinnas

Lugesin just Andu juttu seiklustest Tallinnas ning tekkis mõte, et äkki peaks ise ka oma muljeid jagama.

1.päev(30.november)

Ärkasin täpselt 04.58. Mäletan seda nii hästi, kuna tegin silmad lahti enne äratuskella. Minu puhul on see ääretult ootamatu tegu. Pakkisin oma viimased asjad, kontrollisin, kas kõik on olemas. Näis, et on. 05.40. Helistab Priit. Küsib, et kas ma juba üleval. " Jah, Priit, juba ammu ärkasin!" Lahkusin kodust, kell oli 6. Nii umbes veerand seitse jõudsin bussijaama. Priit oli loomulikult juba kohal. Lugesime Gerdi saadetud kirja. Sain vähe targemaks. 6.30 buss startis. Ja reis võiski alata!

Teate seda reeglit, et ükskõik, kui hästi sa ette ei valmistaks; ükskõik, mitu nimekirja teed, siis alati ununeb miskit koju. Nii ka seekord. Unustasin oma rohud koju. Köögilauale. Suurepärane. Bussisõit oli tüütu. Alguses ajasime ikka Priiduga juttu, aga pärast tuli mehel uni peale. Pärast paaritunnist sõitu paistis juba Tallinn. Öka. Jube linn ikka. Linna sissesõidul oli tohutu ummik. Õnneks oli meil aega piisavalt, sest Gerd saatis mingi hetk Priidule hea sõnumi.. et me võime Teeviidale jõudmiseks võtta takso. Halleluuja.

Meie kui vaesed Tartu inimesed ehmusime selle peale, et sõidu alustustasu oli 45 eeku. Juba see oli shokeeriv, kujutan ette, mis näo Andu kamp 90 eegu peale tegi. Küsisime igaksjuhuks Gerdi käest, kas selle takso võtmine on okei. Saime 'jah' vastuse ja nii me Teeviida poole kihutasimegi. Pirital oli nii palju autosid. Kõik tahtsid sinnasamasse, kuhu meiegi. Taksojuht pani meid varem maha, muidu oleks me seal ikka päris kaua sabas passinud. Ahjaa. Kihvt mees ikka, see taksojuht. Tahtis, meie kohvrid pagasnikus, ära sõita. Kõmpisime trepist üles ja jõudsimegi Teeviidale. Saime oma nimesildid ja "käevõrud" kätte. Garderoobis oli väga tore tädi, lubas meil oma suured kompsud sinna jätta.

Teeviit. Hmm.. Esimene päev oli küllaltki vaikne. Mulisetud sai igatahes palju. Päeva rõõmsaim sündmus oli näha oma ISE-tütrekesi. Küll nad olid alles armsad! Üle tüki aja neid näha tegi mu tuju miljon korda paremaks. Päeva mõte: "Küll siin Eestis on ikka palju Kadri-nimelisi tüdrukuid!". Kuni suht viimase minutini ei teadnud me, kus me ööbime. Teadsime vaid, et mina, Priit ja Andu oleme koos. Pärast Teeviita kobisime selle ilgelt suure seltskonnaga Virusse nagu seda teevad kõik korralikud tallinlased, olgugi, et me olime seda ajutiselt. Ostsime süüa ning siis saime teada, kuhu meid kupatatakse. Kuulsime, et meile annab varjualust üks vanem naisterahvas. Ma arvan, et nii Priit kui ka Andu nõustuvad minuga- minu esimene mõte oli: "Kurat võtaks! Ei saagi väga möllata, peab pailapsi mängima."

Ise me sinna minna ei osanuks, niisiis saatis meid Katri. Pärast 20minutit jalutamist oma raskete kottidega, jõudsime lõpuks proua ukse taha. Lasime kella. Uks avaneb, kostub Tere!. Ütleme tere vastu. Proua annab meie kätte kaks mahlapakki ja shokolaadi ning kostab: "Siia me ei lähe!". Minu mõte: "Ah??". Proua avas kõrvalkorteri ukse ja ütles: "Teie olete siin!". Ikka minu mõte: "Ah??". Jah. Tuli välja, et meil oli kolme peale eraldi korter, kus olla. Duss, köök, külmkapp, sussid, diivanid.. isegi voodipesu oli meile välja tõstetud.. Milline luksus!! Nagu me proualegi ütlesime, et me oleks isegi siis õnnelikud olnud, kui me põrandal magada oleks saanud. Suurepärane korter ja suurepärane võõrustaja! Kui ta meile neid ägedaid hüvesid tutvustas, ei saanud me imestusest ühtki sõna suust. Väga sheff igatahes. Nautisime mahla ja soksi, käisin dushi all ning siis pugesime põhku. Mingi aeg ma ajasin tüüpidega juttu ka, aga ma olin liialt väsinud, seega vajusin juba pea sügavasse unne.

Ahjaa. Originaalplaani kohaselt oleks me tegelikult pidanud Angel'is tantsu vihuma. Aga pärast pikka päeva Teeviidal ei suutnud me kolm küll mingi klubi peale mõelda. Loodan, et Mel väga pahane ei olnud..

2.päev(1.detsember)

Äratus!! Vaene Andu.. Küll ta alles vabandas: "Sorry, et me nii kaua eile öösel mula ajasime" jne jne jne. Ma ammuilma magasin:p Nad olevat veel õudusjutte rääkinud. Jumal tänatud, et ma neid ei kuulnud. Söödud-joodud, liikusime Viru poole. Poolel teel tuleb Andul meelde, et ta unustas moeshow jaoks vajalikud punased riided maha. Ütlesime, et pärast saab Märdi autoga neil järel käia, pole miskit hullu. Aga Andut see häiris. Viru bussikas: "Kas ma võin neil järel ära käia?" Mina: "Jah, mine!". Ja nii ta lippaski kodu poole. Jõudsid Gerd ja Tartu tshikid ja läksime Teeviidale.

No kus oli alles järjekord ukse taga! Ja see oli veel väike. Pärast läks hullemaks. Õnneks saime me kiirelt sisse oma käepaeltega. Kõllasin Mel'ile, küsisin, kus nad on. "Me oleme teel" kostus vastuseks. Palusin tal mulle kõllata, kui nad ukse taha jõuavad.

Lippasin, nagu karastunud eesti neiu kunagi, plätud jalas, välja. Sain Märti ehmatada ;) Ja seal nad olidki. Raigo, Mel, Märt ja Mario. Janikat polnudki. Ta olevat pildistama läinud. Ajasime juttu, jagati klubimuljeid ja mina muudkui patrasin sellest lahedast korterist, kus me Priidu ja Anduga ööbime. Jõudis ka Janika. Nüüd kadus Mario ära. Toimus väike fotosessioon. Aega meil iseenesest oli. Sest kallis Gerd unustas nimesildid ja käepaelad koju. Äge vennike ikka küll. Samas mõistetav, teisel palju mõtteid peas. Mul hakkas juba vaikselt külm, niisiis lippasin tagasi sisse. Nüüd läks Priit nendega juttu ajama. Ohjah. Tööd pidi ka tegema. Natuke aega tegingi. Kuulsin, et Mel muu rahvaga olid sisse jõudnud. Läksin oma käppa garderoobis ära kasutama. Nimelt olid neil mitu kotitäit punaseid riideid kaasas, mida me boksi poleks kuidagi mahutanud. Niigi oli seal kitsas. Päev oli tunduvalt parem ja sisutihedam kui eelmine. Nägin ju Helenit. Super tüdruk! Ma pole juba ammu niipalju kallisid korraga saanud. Tema nö. parteikaaslane oli ka jube vahva. Me ajasime juttu nagu vanad sõbrad. Kuulsin, et see noormees on ka Tartu inimene. Loodan, et kohtume siin.

Saime selga uued T-särgid. Sildiga "Jokk off". Hetkel ei jõua seletada, mis see tähendab, aga kes huvi tunneb, siis võib mu käest küsida. Jõudis kätte moehow aeg. Väga lahe oli! Loodetavasti ilmuvad mu blogisse mingi hetk ka pildid, mis meist selle ajal võeti. Pärast meid tegid oma moeshow ka Mainori omad. Mulle see ei meeldinud. See oli nii läbiharjutatud ja igav. See oli nagu tõeline moeshow. Nagu selliseid pole juba oksendamiseni nähtud. Meie see-eest jooksime lavale, tegime lolle nägusid ja liigutusi, kekslesime, hüplesime, ühesõnaga nautisime sajaga. Ja rahvas nautis ka!

Pärast oma show'd aitasime ka ametiühingu inimesi. Sinu heaks iga kell, kallis Jana! Nemad tegid ka väga lahedat ja õpetlikku teatrit laval. Saime streikijad olla.

Ülejäänud õhtupooliku enne Teeviida lõppu veetsime teisi erakonna noori närvi ajades. Ega me siis meelega:P

Leppisime kokku, et minu-Priidu-Andu juures toimub õhtul Gurmaanikum Õhtikum- seltskond, kes koguneb, et nautida üheskoos isevalmistatud toitu. Jälle kokkas meie meistergurmaan/kokk Märt koos abilistega. Väga hea toit oli!! Seltskond oli ka tore, kuigi ma ise olin pisut torisevas tujus. Olin lihtsalt liialt väsinud ja tüdinenud. Andu meiega tol õhtul koos ei olnud, tema käis ühe neiuga väljas Termikat kuulamas.

Enne magamaminekut tegi Priit ettepaneku pärast Teeviida lõppu veel üheks ööks Tallinna jääda, et lihtsalt nautida seda imelist katusealust. Mina olin ideega päri, aga tahtsin, et me sel teemal ka Anduga räägiks. Ma ei saanud üldse magada. Pidin mingi hetk Andu öösel tuppa laskma. Ju siis teadsin, et see tegemata, ning ennem uni ei tahtnud ega tahtnud tulla. Andu jõudiski pisut enne kolme. Ise nii elevil ja happy. Rääkis, et tal oli tore ning näitas trummipulka, mille oli Termika kontserdil saanud. Läksime tuttu ja vot näed siis, uni tuli kohe.

3.päev(2.detsember)

Originaalis pidin ma ka kolmanda päeva Teeviidal veetma, aga mulle tuli ülevaltpoolt käsk minna SDE üldkogule. Mul polnud selle vastu midagi, oligi hea vaheldus. Seal kuulsime kihutuskõnesid, kiituskõnesid ja veidi asjalikumat juttu. Noored reklaamisid oma "Jokk off" kampaaniat. Saime paarikümneks sekundiks eesti rahva ees staarid olla=)

Mulle tohutult meeldis üldkogul saadud lõuna. Teeviidal ei olnud mul tihtipeale meeles üldse süüa. Nii palju tegevust oli pidevalt. Ma ei jäänudki päris üldkogu lõpuni. Nimelt oli klubis Venus vaja abi kaunistamisel. Läksin sinna täiesti võõras seltskonnas. Kohapeal puhusime õhupalle täis. Meile tuli appi neiu nimega Annika, kes oli üldkogult varem ära tulnud, sest seal oli tohutult igav. Mõistan, ta oli seal kui külaline mitte kui delegaat. Jõudsime kaunistamisega lõpule ja potsatasime diivanile puhkama. Õige pea ilmusid lauale ka suupisted. Aga me olime paid ja ootasime ülejäänud rahva ka ära, kes Rahvusraamatukogust rongkäiguna tulid. Inimesed kogunesid ja kogunesid. Nauditi suupisteid ja shampust ning õige pea ilmus lavale ansambel. Nende nimeks Memoriaalansambel. Nad esitasid vanu eesti lugusid vähe rokilikumas variandis. Nad olid väga lahedad, aga kahjuks oli lavaesine tühi ja inimesi nad eriti ei huvitanud. Noored ja hullud nagu me olime, otsustasime minna eeskujuks ning tantsida lava ees. Meiega liituti ja see oli super! Kui teised näevad, et sul on lõbus, siis see nakatub. Tõmbasime tantsima teiste seas ka Ivari Padari, Kadi Pärnitsa, Tõnu Intsu, Rita Hade jne jne. Olid nad siis ühe, paar tantsu või enamgi, aga oli näha, et korraks ärkasid väikesed lapsed nende sees ning elu oli ilus ja lilleline. Ja ansamblil ei olnud ka enam nii jube esineda. Noorsotsid ikka täiega ruulivad!!! =)

Priit ja Andu sõitsid koos tellitud bussiga koju, Tartu, tagasi ning nii ma olingi meist kolmest üksi Tallinnas. Järgmisel päeval pidi meil olema koosolek soomlastega ning lahendasime asja järgmiselt: soomlased ööbivad minu asemel selle lahke proua korteris ning mina ühinen Mel'i seltskonnaga. Ruumi nende juures oli, sest ka Mario ja Janika lahkusid Tartu bussiga. Ootasime soomlased ära, ma viisin nad taksoga nende ööbimiskohta ning hakkasin asju pakkima. Vahepeal jõudsid kohale Meelis ja Katri. Pidime koos Lauri sõprade juurde veiniõhtule minema. Seletasin sommidele, kus miski asub ning rääkisime, mis hommikul toimuma hakkab, a la kuidas nad kontorisse saavad, kus see asub jne.

Ja nii läksimegi Lauri sõprade poole. Irwe. Laur tuli meile bussipeatusesse vastu ning jalutasime siis tema sõprade poole. Aga sisse me ei saanud, kuna Laur ei mäletanud, millises trepikojas tema sõbrants elab ning viimane ei vastanud ka telefonile. Samamoodi oli ka Raigoga, telefon viskas ainult kõneposti. Tegime omavahel nalja, et kindlasti Raigo teeb juba strippi ning neid taheta, et neid segataks :P Laur laulis akende all ja tegi ka muid trikke. Väljas vihma sadas ja ikka veel ei vastatud telefonidele. Lõpuks pärast 15 minutit külmetamist jõudis välja Lauri sõbrants ja me saime sooja. Tore õhtu oli taas. Ma poleks elu sees arvanud, et Tallinnas käik nii lahe saab olema. Kuskil kesköö paiku meie õhtu lõppes, kes pidi viimasele trammile jõudma jne. Jalutasime siis viiekesi Lauri poole. Raigo tegi tee peal õhtu killu, nii et ma oleks peaaegu suurest naerust püksi lasnud. Et vältida kellegi solvumist, ma parema meelega sellest naljast pikemalt ei räägiks. Õppisin pisut rohkem Lauri tundma. Hämmastav inimene. Minu arvamus eesti meestest paranes pisut. Nad oskasid mind, kui ainukest naist, hoida. Pikk tee Lauri juurde, aga seltskond oli super. Ühest käest hoidis mind Laur ja teisest Raigo ning oli kohe kindlam tunne. Tallinn on ikka tõsiselt creepy linn. Terve tee tuli Raigol lõpmatult mula suust välja. Nüüd ma olen siis ta ka sellisena ära näinud, kui tal paar klaasi veini hinge all on.

Lauri juures meil õhtu jätkus mõnda aega. Meil olid kõhud tühjad, aga minu kotis leidus kommi ja küpat, mis gurmaaniõhtust oli alles jäänud. Need kadusid kiiresti. Paar massaazhi, kuulasime head muusikat ja vaatasime muusikavideosid. Pisut peale kolme jõudsime ka magamajäämise juurde. Leppisime kokku, mis kell me kõik järgmisel hommikul ärkame. Ja siis pea padjale..

4.päev(3.detsember)

Minu jube äratuskell helises kõige esimesena. Panin ta kinni ja lamasin veel tükk aega niisama. Reisiväsimus andis juba tõsiselt tunda. Kell hakkas juba palju saama. Pesime Raigo ja Meelisega kikud ära ja tahtsime ka Lauri äratada. Raigo hakkas talt juba tekki pealt tõmbama, kui Laur kostis: "Ma ei lubanud eile, et teiega kaasa tulen!" Ohjah. Need hommikused torisejad. Aga me ei hakanud teist tüütama, vaid küsisime lihtsalt, kuidas me kontorisse jõuame.

Tramm number 3. Astusime trammilt maha. Jalutasime mõnda aega, kui üks koer meid jälitama hakkas. Siit teile edaspidiseks õpetus: "Ärge laske Meelisel koertele silma vaadata! Nad armuvad ära ja enam neist lahti ei saa!" :P Kontori ukse ees kohtusime Tiiduga. Koer oli koos meiega. Mõtlesime, et äkki kingiks selle koera Gerdile. Gerd jõudis lõpuks ust avama. Kutsa oli õnneks kuulekas. Käsu peale jäi ta ukse juurde. Niisama informatsiooniks: pärast koosolekut kutsat enam seal polnud, ju siis leidis uued inimesed, keda jälitada.

Anyway. Koosolek oli põnev. Heh. Muidugi rääkisid asjalikud inimesed asjalikku juttu, kuigi eks ma ka üritasin poole kõrvaga jälgida. Enamus aega me siiski Raigoga veetsime presentatsiooni kokku pannes. Nimelt Laurist. Vägev tuli. Tegime orkut'isse ka tema fännklubi. Laur on lihtsalt niivõrd lahe inimene. Kel huvi liituda, siis community nimi on "Laur Kiik"=).. Soomlased olid ühed vahvad inimesed. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et koosolek oli tulus. Ardi on ääretult asjalik ja tubli inimene, au talle! Ja Vera!! =) Pärast koosolekut oli meil veel Anne tulekuni aega- tema autoga pidime Tartusse saama. Aja veetmiseks läksime kräppi sööma, ühesõnaga külastasime Hesburgerit. Niipalju siis mu dieedist :P Seltskond oli taas super! Arutasime kampaaniastrateegiaid ning ajasime muud juttu. Ajasin pikemalt juttu Tiiduga. Väga huvitav inimene, kohe tõsiselt. Autos oli kohti 4-le inimesele, aga kohti oli vaid kolmele. Vera oli kindel mineja, samuti Tiit. Meelis ja Raigo otsustasid bussiga minna. Oleks ka nendega läinud, aga mul oli vaja kiirelt Tartu ühele teisele koosolekule jõuda. Käisime kiirelt Lauri pool kottide järel, pakkisime need koos minu ja Tiiduga tagareas autosse ja kihutasime Prisma poole, kus meie seltskonnaga ühines Tiina Laur.

Autosõit oli tore. Tiit näitas mulle üht saadet, kus räägiti pikemalt ka Kurt Cobain'i surmast. Peale seda vaatasime animafilmi nimega "Üle heki". Suutsime seda mingi aeg vaadata, kui minul tükkis uni silma. Tiidul arvatavasti ka, sest kostus küsimus: "Kas sa tahad seda lõpuni vaadata?" ja mina vastasin: "Ei.". Tiit pani peale hea muusika (tal on selleks ka vastav hea muusikamaitse) ning nii me tudusimegi. Tartusse jõudes lasin end Tartu klubi kontori juures maha panna ning lippasin Nigulasse. Seal sai ka asjalikku juttu ajatud (ma vähemalt loodan, et minust ka kasu oli). Kutsusin ema endale järgi ning läksime koos süüa ostma. Parklas tuli mul meelde, et "God damnit! Isal on ju sünnipäev!". Jah, ma oleks selle peaaegu unustanud. Koju jõudes oli nii väsinud. Sõin oma 150grammi salatit ära ning vajusin voodisse. Olin nii väsinud, et ei viitsinud isegi kotti lahti pakkida.

-----

-----

Lõppkokkuvõttes. See oli mu elu parim seiklus Tallinnas! Aitäh neile, kes panid mind seal mind naerma, kord ärritasid. Fakt on see, et meelde te jäite!

Andu ja Priit- ärge põdege selle esimese öö pärast, te kohe tõsiselt ei häirinud mind!

Gerd- hehee. Sina oled üks inimene, kes tekitab minust uudishimu. Heas mõttes.

Katri- aitäh kogu su abi ja sõpruse eest! Jätsid kustutamatu mulje!

Janika- õpin sind iga korraga aina rohkem tundma. Pean tunnistama, et sa oskad minu puhul õigete nuppude peale vajutada. Aitäh sulle toetuse eest tol õhtul!

Meelis ja Raigo- ohh! Te teate, kuivõrd palju te mulle korda lähete. Teie juures saab ainult naeratada! Aitäh, et te mul olemas olete!

Tiit- loe oma rate iseloomustust. Sest nii ma sinust just praegu arvangi! =)

Liina S.- Sa oled nii-nii vahva tüdruk. Saame kunagi kokku ja teeme plikade asju!

Laur- Tallinna klubi üks värvikamaid inimesi. Jääd igavesti meelde! Tule Tartusse külla!

Vallo- Sa oled üks tohutult muhe vennike!

Märt- sina pead rohkem naeratama! Sest mulle meeldivad su lohukesed ning arvan, et ma pole sugugi ainuke ;)

Pitsu ja Katza- minu tütrekesed! Te teate, mida te mulle tähendate!

Tartu tshikid! Loodan, et te jätate selle jutu, et keegi teid pildistada ei tohi, et te pole fotogeenilised! Jama jutt! Gerdi ja Raigo arvutis on kõik teist tehtud pildid nii kaunid! =)

ja kõige lõpuks.. Jana.. Imeline inimene ja veel imelisem ema! Sa ei kujuta ette, milline eeskuju sa mulle oled! Sinusuguseid võiks veel rohkem olla!

-----

-----

Loomulikult pole see nimekiri täiuslik.. Ma kohtusin tegelikult nii paljude võrratute inimestega, et mul läheks igavik, et kõiki teid üles lugeda! Merci, merci, merci nende 4 väga laheda päeva eest!

-----

-----

For the rest of you, who want to read something in english (and by that I mean mostly you, Kika!) I'll try to write the shorter texts in english. This one was way too long for translating. But!! The New Year's seminar blog-entry will be in english, so that all the participants could understand it! I can already say that I'll use the word 'super' a lot, cause when I see Kika, there can't be no other way! (I definitely know, that Mari agrees with me, 100%). And because I know that the both of you will read this entry: hugs, hugs and more hugs to you! Can't wait to see you!! =)