On nii palju inimesi..

.. kes suutsid sel nädalavahetusel mu näole naeratuse tuua.
Merit- kes oli suurepärane ning kellega oli ütlemata hea kogu aeg köögis aega veeta :)
Liina- kelleta tibijalgpall ei ole kunagi see, eks ole :P Kallis.
Janar- julgesid tulla võõrasse seltskonda ning sellega tuua uut päikest meie seltskonda!
Raigo- sõnad on liigsed.
Rommy ja Reelika- kaks blondiini, kelle tõlk olen ma nõus igavesti olema! :D
Ardi- su Tallinna sarm ja huumor on alati värskendavad!

Ja on teisigi. Neid ma siin nimetama ei hakka, sest saladusi peab ka olema :)

Edgar jäi naisest ilma.

Kuna tänapäeval on oluline teiste seast silma paista, siis ka Vilja otsustas igavale perenimele aidaa öelda. Kui lahutus on lõplik, siis tulevad kiired pulmad. Maagiline kuupäev pole oluline, peaasi et.. ühesõnaga. Peatselt- proua Vilja Jahu. Hihihhiiii.

Andmed on saadud kinnitamata allikatest. Ei tasu tõepähe võtta.

Beyond friendship always brings trouble.

Täna jõudsin järeldusele, et meestega saab ainult sõber olla. Sest kui asi kujuneb millekski enamaks, siis on suhteliselt kindel, et see toob ainult probleeme. Eriti minu tutvusringkonnas. Kõik on kõigiga käinud ja ükskõik, kellega sina ise käia tahaks, on alati keegi, kes temaga on käinud ning keegi, kes saab hirmsat moodi haiget. Ja kui keegi saab haiget, siis tekivad mingid leerid ja see teeb veel masendavaks asjaolu, et keegi sulle südamelähedane on. Seega- tsölibaat. Igatepidi. Hoiab eemal probleemid ja suguhaigused.

Leppimine on kahepoolne.

Ja nii ongi. Ealeski ei saa lepitust leida, kui vaid üks vabandab, kui vaid üks andeks annab. Ei ole nii, et ainult üks on süüdi, vaid mõlemad on süüdi. Nii lihtne on tülli minna asjade kokkulangevuse pärast; kogutud viha pärast; etteheidete pärast, mis oleks võinud olla soovitused; viha vale inimese peale valamise pärast. Ja nii kuradima lihtne on lihtsalt ära kõndida ja ealeski tagasi vaadata. Inimesed on egod ja mugavuse ohvrid. Loomulikult. Kui maailmas on veel 6 miljardit teist inimest, siis tühja sellest ühest, eks ole. Ma ei tea. Ma ei jõua enam ennast halvasti tunda. Aga ma ei saa sellest üle. Ja kõige rõvedam on see, et paistab et ega kedagi ei huvitagi. Eksjah. Omad vitsad peksavad. Otsi veel sõprust. Nii kui raskeks läheb, keeratakse selg. Ja kui arvestada seda, et tema on tõesti üks inimene, kelle puhul arvasin, et ta mõistab, siis minu usk sõprusesse on kildudeks.
Irw. Jälle ma dramatiseerin üle. Uhuu!

Keegi vastuseid teab?

Miks ma võtsin nii kaua hoogu, et temaga ühendust võtta? Lihtsalt selleks, et kuulda, et ta läheb sõtta. Ma vihkan sõda. Vihkan. Eriti kui see viib armastatud inimese minust kaugele. Kõige hullem on see, et mis siis kui igaveseks? Mis siis? Ma ei taha selliseid mõtteid mõelda, aga nad tulevad mulle järjest ja järjest pähe. Ja mul on hirm. Väga suur hirm.

Inimesed on idioodid.

Käisin täna järve ääres. Heas usus, et saan loodust ja grilli nautida. Lollakas. Täna ma nägin tõeliselt, kui väga on vaja homset koristuspäeva. See sitt, mis on metsa all ja ka veekogude ääres, veel enam veekogude põhjas, on lihtsalt jube! Nägin täna juba inimesi koristamas. Küsisin neilt ka prügikotti ning me isaga koristasime tolle lõkkeplatsi ääres, kus olime, ka natuke võsaalust. Teie, kes te viskate loodusesse prügi, saatan teid võtku! Ja nagu mu isa ütles: "Ükskord sureb inimene oma sita sisse ära!" Ja nii ongi, lollpead!