Ajendatuna Marise postitusest.

Jutt käib koolivägivallast. See on tõsiselt hirmus. Ma ise olen selle all kannatanud. Tean, mis tunne see on. Aga ma tänan südamest seda miskit, mis hoidis mind kainena, nii et ma ei läinud oma kooli- ja klassikaaslasi kõmmutama. Ma tean, mis tähendab olla täielikus ahastuses, mil miskit enam ei loe. Seega saan ma ka neist aru, kes on sellise tee valinud.

On ainult see tulistaja süüdi? Ei. Me kõik oleme. Tahad vastu vaielda?

Maris tõi välja hea mõtte- ellujäämisinstikt. Loomariigis on see ju loomulik. Tugevam jääb ellu. Jah, ka meie oleme loomad, aga me oleme siiski niivõrd palju targemad, et me võiks võtta kõiki võrdsetena. Miks me seda siis ometigi ei tee? Vaatame päris paljudele inimestele alla. Hindame neid nende välimuse, finantsseisu, töökoha, palga järgi. Ja see nimekiri on lõputu. Arvustamine on lõputu. Ja kui üks kade ja ääretult haige inimene ees kuulutab, et see ja see on nõme, et ta selline ja selline on, kas siis peame tema moodi olema? Temaga kaasa minema? Miks me vahele ei astu ja ei ütle, et nii pole õige? No ja mis see ütleminegi aitab. Ja need vähesed, kes julgevadki vastu astuda, saavad ise ka mõnituste osaks. Tore on. Ja see toob siia ilma veel ühe katkise hingega inimese. Mulle meenub mu kõige hullem kokkupuutumine füüsilise koolivägivallaga, mil mind üks mu klassikaaslane lõi rusikaga silma. Ma austan tõsiselt neid inimesi, kes suudavad pärast kogu seda sitta, mis siin maailmas nende poole visatakse, ikka tugevaks jääda, et nad oskavad hinnata ja nautida seda head, mis elul pakkuda on.

Mina ise tean ja tunnen, et kannan siiani kaasas oma lapsepõlve ja kooliaja arme kaasas. Tunnistan teile midagi. Kui ma kunagi läksin oma klassijuhataja juurde selle mõttega, et mul on arvatavasti depressioon ja et kool tekitab minus stressi ja kurbust, siis kostus tema suust selline vastus: "Sa teed kindlasti seda kõike selleks, et tähelepanu saada!". Selle all mõtles tema minu popipanemist ja järsult halvenenud hindeid. Vot selline on suhtumine. Peale seda ma jätsingi asja katki. Ja ma pole siiani sellest üle saanud.

Ja kodus kuulsin ma pidevalt selliseid sõnu/sõnaühendeid nagu 'juut', 'neeger', 'idioot', 'loll', 'paks', 'tappa saad', 'mine oma litside juurde', 'japs'. Ma pole absoluutselt uhke, et mul sellised vanemad on. Neid on niimoodi kasvatatud. Sellises ühiskonnas. Massipsühhoos. Nad arvavadki, et nii on õige. Aga noh. Midagi on nad ometigi õigesti teinud, sest ma pean ennast üsnagi normaalseks. Kohati üsnagi "ülevoolavaks", aga siiski normaalseks. Ma olen küll üritanud neile selgeks teha, et ka "neegrid" on inimesed. Selle kohta on hea ütlus- vanale koerale uusi trikke ei õpeta.

Nii see asi käibki. Asi algab enamasti kodust. Mul ei jää mitte midagi muud üle loota, kui et ma ise kasvataksin oma lapsi õigesti. Et kõige kiuste ma näeksin neid sirgumaks headeks inimesteks. Kahjuks ei ole SEE ka minu kätes. Sest jääb veel lasteaed, kool, buss, linn, vägivaldsed filmid, seebiooperid jne jne. Kõik need kohad, kus kasvab viha ja vaen. Kus on normaalne mõnitada, peksta, ähvardada.. Vägivald. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii tavaline on see ütlus: "Kui sa seda ja seda ei tee, siis ma tapan su lihtsalt ära!". Nii kergekäeliselt suhtutakse inimeludesse.

Valus on kuulda, et naabruses sellised asjad toimuvad. Veel valusam on mõte, et eilne Soome on tänane Eesti. Ja see reaalsus võib meid tabada liigagi kiiresti. Alustagem iseenda muutmisega paremuse poole. Ja jätkakem oma lastega. Pisut naiivne mõte siia lõppu, aga see ütleb lihtsalt kõik- "Make love, not war!".

Palju.

Eelmisel neljapäeval käisin Illusionis Tanel Padarit kuulamas. Mis siis, et me olime ontlikud ja jõudsime klubisse juba 23.00:p Turvamees ütles, et ta jõuab lavale alles 01 või 01.30. Nojah. Mis vahet seal siis. Me sisustasime aja vestlemise, naeru ja rohke tantsuga. Päris lõpuni me ei jäänud, aga tähtsad laulud said kuulatud (Saatuslik naine) :).

Aitäh Raigole, Ritale, Janale ja Sandrale. Ja Heikki'le, keda juhuslikult seal kohtasin.

Reede hommikul jälle tööle. Võrdlemisi normaalne päev oli, kuigi ikkagi vaikne võrreldes suvega. Ma olen ikka omadega turistihooajas. Olgu. Siis oli ka palju närvikulu ja palju töötunde, aga nii ei jäänud liialt palju vaba aega ja ei tulnud igasuguseid halbu ja mõttetuid mõtteid. Ma ei oska vabade päevadega midagi ette võtta. Märkuseks niipalju, et alates homsest on mul taas paar vaba päeva ja need olen ma enamasti ära sisustanud, jumal tänatud.

Laupäeva öösel olin taas tööl. Hommikul palusin Marisel end äratada kell 10.00. Läksin siis koju, aga mitte magama nagu plaanisin. Mõtlesin, et vahetaks hoopis oma mp3'l muusikat. Saigi aeg sisustatud. Ja siis liikusin juba volikogule. No oli alles tsirkus. Mõned inimesed on ikka tõelised põmmpead, kes hauguvad ja uluvad koos nagu kari hunte ja absoluutselt ei mõtle, mis paneb teist poolt mingitmoodi käituma ning tegutsema. Tolerantsus ja solidaarsus my ass. Aga noh, ka sellega tuleb leppida. Kui inimene millegi väga end puudutava asjaga tegeleb, siis on vist loomulik, et kaitstakse oma seisukohta kirglikult. AGA siiski ei ole vaja juuksekarva lõhki ajada, mida kahjuks paljud teevad. Nautisin oma kallikesi, kes seal olid ning läksin peale paari tundi koju. Väsimus oli suur, aga hea oli oma muusikaga maailma jälgida, kuidas kõik jooksid, olgugi, et oli pühapäev. Magasin kella 4ni hommikul. Tühi kõht ajas üle. Sõin ühe saiakese ja pugesin taas põhku, et hommikul taaskord tööle minna.

Esmaspäev. Oehh. Igav. Õhtul kell 22.00 magama. Ärkasin täna kell 10.30. Rääkisin pisut Davidiga msn'is lendude teemal. Siis jändasin natuke ja otsisin oma mantlit. No ei leidnudki üles. Lihtsalt masendav. Kahjuks ma kõike läbi vaadata ei jõudnud, sest oli vaja tööle minna. Töö juurde õigemini. Ühel töökaaslasel oli sünnipäev. Palju õnne talle veelkord! :) Siiski olenemata rõõmsast sündmusest suutsin ma sealt pahasena ära tulla. Liikusin kontorisse, kus arutlesime noorte perede teemal. Väga huvitav oli! Ma pole ammu end nii hästi tundnud. Valimised on õhus. Ja ma tahan nii väga kampaaniaid juba teha. Raske on kindlasti, aga millegipärast paneb see mind väga elama!

Ja nüüd ma siin istun jälle tööl. Uni on ääretu. Ma magan viimasel ajal liiga palju, ma olen lihtsalt nii väsinud pidevalt. Ei saa aru, miks. Ohjah. Ja juuksed langevad pihutäitena välja. Ime, et veel kiilakas pole. Vajan puhkust? Vitamiine? Või on midagi tõsisemat lahti? Tõesti ei tea. Hommik tulgu juba kiiremini. Magan siis paar tundi ja lähen taas kontorisse. Väsinuna, aga see-eest õnnelikuna.

Ahjaa. Kõik, kes arvavad, et võivad mu õde mustata, mõelgu ümber. Sest minu viha on sel juhul piiritu.

Väärt lugemist.

Mario Merirand - "Afganistani päevik".

Kas keegi äkki lööks mind?

Tusatuju. Kurvad laulud. Igatsus. Tühjus. Mul ei tohiks ju midagi viga olla? Miskit pole ju juhtunud! Aga ometigi olen nukker ja nutan.

Cause I had a bad day..

Kurat! Ma vihkan sellist asja! Inimesed keda ma pidasin oma pereks, teevad mulle niimoodi? Silmakirjalikud ussid! Klatšivad ja laimavad valedega ja ignoreerivad tühja. Millega ma selle ära teeninud küll olen? Nende puhul eriti!! Mitu korda ma olen neile vastu tulnud? Neid aitanud? T**a, ma olen vihane!

Ja mind ärritab ka see, et Harry Potter'i tegijad ei suuda veel selgusele, millal jõuab Segavereline Prints kinodesse. Möhh. Ma olen pettunud fänn.

Ja pealegi on mul veel MS. Deem. No on vaja auru välja lasta! Poksikotti palun. Kiiresti.

Ma ei saa sellega praegu hakkama.

Ei. Lükkan taaskord edasi. Ma sain aru, et on miskit palju sügavamat, mis mind takistab. Ja enne kui ma pole selgusele jõudnud, ei saa ma ka sellest mättast üle. Elu.

Mul on täna sünnipäev.

Aga ma ei tunne seda üldse. Saan siis aasta vanemaks või ei saa. Tõttöelda on mul tuju üsnagi paha. Mind suudeti solvata nii nagu mind pole ammu solvatud. Kas ma väärisin seda? Enda arust mitte. Aga eks ma saan ka teise poole mõttekäigust aru. Praegu olen aga vihane. Ehk leebun pea. Sest nädalavahetus pani mind elu üle järele mõtlema. Reede õhtu pidi olema ääretult tore õhtu oma "parimatega". Ja seda see oli. Kuniks pargini. See tegi natuke kurvaks. Kuniks eilseni, mil logisin orkut'isse. Tegi vihaseks. Samas laupäeval.. käisin matustel. Noore inimese matustel. Hakkasin mõtlema sellele, et mis siis, kui mina peaksin oma parimat sõpra matma. Ja mis siis, kui minu viimased sõnad talle on à la suunas "Käi kuradile?". Mina ei suudaks edasi elada. Kas SINA suudaksid? Mõtle sellele. Igatahes. Ma loodan, et see asi laabub pea.

Ja ma olen tänulik, Kurgikastmeke, et Sa mulle andestasid või oled teel andestamisele. Sest mina hoolin Sinust nii väga ja ma ei kujuta ettegi kui Sind enam poleks. Ja see käib nii mõnegi teise inimese kohta mu kõrval. Tülid on ajaraiskamine.

Nägu minevikust.

See on see kui öösel pole midagi muud teha, kui vaid mõelda.

Mulle meenus üks noormees. Ehk üks esimesi, kes mulle meeldinud on. See oli nii ammu. Ma olin 8ndas klassis, tema 12ndas. Ma mäletan seda, kuidas ma teda kooliaasta algul nägin. Tal olid blondid õlgadeni juuksed, mis olid alt lokkis. Ja ma mäletan seda, et ta jäi mulle silma just sellega, et ta nii eriline oli. Ei mingeid lakutud juukseid, selline mõnusalt messy ja tal oli stiili (loe: ta ei kandnud teksaseid, mis oli tol ajal täielik IT item to have :P). Ja selle aasta jooksul, mil ta viimaseid kordi neil treppidel kõndis ja klassipinkidel istus, rõõmustasin ma iga kord kui teda nägin. Naljakas. Olin siis kõigest 13. Tal endal polnud loomulikult minu olemasolust aimugi. Aga pole oluline. Endal on hea meenutada.

Ja ärge küsige, miks ma selle siia postitasin. Ehk soovist teda uuesti näha? Tõesti ei tea.

Inimesed on hullud.

Nii naljakas on vaadata, kuidas inimesed sõdivad täiesti mõttetute asjade pärast. Kuidas nad muretsevad nii mõttetute asjade pärast.