Üks minu probleemidest...

... on see, et ma hoian oma mured endas ja kogun kuni mingi hetk lihtsalt kõik plahvatab. Samas ma ei tea. Ma ei leia, et peaksin kedagi oma muredega koormama, veel enam kui mulle öeldakse, et ma vingun liiga palju. Samas ma tahan probleeme läbi rääkida, analüüsida. Ma olen lihtsalt selline. Praegu närib mind üks väga suur asi. Ma ei nimetaks seda mureks. See on pigem midagi, mis muudaks mu elu vägagi drastiliselt. Plussid ja miinused keerlevad mu peas ja ma tunnen, et lähen hulluks. Tahan nii ühe inimesega rääkida, sest tean, et tema on see, kes mulle oskab otse öelda, ilma et ta mind solvaks. Aga ta on ära ja ma ei taha telefonis sellest rääkida.
Praegu saan ise loodetavasti hakkama. Eks ta raske saab olema, aga elu ongi selline. Seda tahate ju mulle öelda? :)

Kauaoodatud kaunikene?

Homme saabub lõpuks ometi päev, mil algavad SDE suvepäevad. On saadud kaua neid oodata ja loota, et just neil päevadel tööl ei peaks olema. Täna öösel küll olen ja homme päeval peab asjatama, aga olen üsna kindel, et see on seda ohvrit väärt, et terve nädalavahetus veeta rutiinist eemal ja heas seltskonnas. Eriti ootan Marise nägemist, kes mind aeg-ajalt üllatab oma kõnedega ja siira huviga, et kuidas mul läheb. Ja siis veel Merit. Teeme ära? :P Ja tegelikult on palju-palju inimesi, kes on vahepeal nägemata olnud. Loodan, et nad liiga suureks ei ole kasvanud ja ma nad ikka ära tunnen :p Muljetan ehk järgmise nädala alguses, kui tekib tuju siia kirjutada.

PS. Suured tänud Liinale ja Janarile 1.juuli õhtupooliku eest ning Moonikale, kes minuga kanali ääres "chillis".

Nagu külma vette visatud.

Elektrikatkestus. Tööl. Keset ööd. See tähendab ka seda, et välja helistada ei saa ning sul pole õrna aimugi, mida sel puhul teha. Hea, et mul need paar krooni kõnekaardil olid, et sain ikka ülemusele helistada. Muidu kõige hullem vist polekski olnud, kui piiksuma poleks hakanud aparaadid, millega mul seni pistmist pole olnud. Phääh. Kogemuse võrra rikkam ja paarist miljonist närvirakust ilma. Teen tööd edasi.