Raske.

Mind ei usuta. Armas. Mulle on ka see olukord raske. Ja ma väga vabandan, et ei saa olla 100% rõõmus ja kaasaelav. Aga palun saa aru, ma ei saagi seda olla. Püüan ju kõigest väest, et sinu õnne mitte ära rikkuda, aga mõista ka seda, et ma olen kõigest inimene ning ma ei taha sind solvata sellega, et mul on sellised tunded nagu nad on, et ma käitun nii nagu käitun. Vabandust, et olen kujunenud välja täpselt selliseks nagu mind on terve elu programmeeritud olema. Ja vabandust, et ma ei suuda vabalt võtta.

Kartsin hullemat.

Oli hea reede õhtu. Kohati pisut ebamugav, aga asi oli minus. Läheb üle. Hea oli tegelikult head seltskonda nautida. Kallid teile, kes seal olid!

Veel horoskoopide maaniast.

Ajakirjad pakuvad nalja ikka iga kuu. Erinev ajakiri, erinev horoskoobiüllitis. Nüüd suutis meile uus ajakiri ja selles horoskoop olev pakkuda kõneainet mitmeks tunniks. Sealt edasi hakkasime arutama, mis tähtkujus keegi on ning et milline ta siis on. http://www.vara.ee/horoskoop/ andis võimaluse see välja uurida. Leidsin tänu sellele Marisele ideaalse mehe, aga ta kuramus blokib nii kõvasti. Ise olid plaaniga ju nõus, aga pidid ikka tuju rikkuma :P Järelikult tuleb leida uus katsejänes. Kes on valmis lõpuni minema ja ka ära kasutama :D Aga kes see on? Maris, saada mulle oma ettepanekud meilile! :D

Paluti kirjutada.

Maris nimelt arvas, et tal on siis hommikul midagi huvitavat teha :) Aga jah. Ei viitsinud millestki kirjutada, aga üks idee tuli. Nimelt siis kui kell oli 5.05 ja postimees mulle Postimehe tõi. Lugesin horoskoopi ja hakkasin mõtlema- "Otsid armastustundest kindlust. Vajad partnerit niisama palju, kui partner vajab sind. Kaaslase heaolu nimel oled valmis ka eneseohverduseks". Partnerit mul pole. Esimene mõte oli mul masendav- et fuck, jälle nad kirjutavad asjast, mida pole olemaski. Teine mõte oli jällegi lootustandev- et ehk on tõesti kuskil keegi ka minu jaoks ning ta vajab mind hetkel- eneseohverdus oleks päevakorras küll. Ja kolmas. On seotud reedega. Kui partneri all mõelda oma kallist sõpra. Siis tõesti. Ma armastan teda, vajan teda ka, sest sõbrata ei saa ning nõuab eneseohverdust küll. Ning ma otsustasin tänu sellele ka kindlalt ära- ma tulen! :D Jah, mõtlen horoskoobi ümber omad mõtted, et selle kirjutamine ja ilmutamine ikka asja ette läheks. Aga ma ei hooli sellest. Minusuguste jaoks see mõeldud ongi. Ja kohati teeb see pime uskumine ja naiivsus elu kergemaks. Nii mulle kui ka talle (nüüd juba neile).

Oehh.

Juba tekitabki pingeid. Ei taha seda. Samas küsitakse minult miskit, mis nõuab suuremat eneseületamist kui nad arvavad. Arvavad, et see on lihtne. No ei ole. Ärge küsige kõike korraga. Ma pole kummist, et suudan ükskõik kuhu poole lennata oma tunnetega eks ole. Üks asi korraga. Ma ei taha solvata, aga.. jätke mulle aega ja ruumi hingata.

Ahjaa.

Veel üks asi, mis mind närvi ajas. Tööga seoses. Ma olen liialt kindel, et mul on õigus, aga jah, whatever, ma oskan selle puhul ainult vaikides noogutada ja edasi töötada. BÖÖÖ!

Vihane.

Kuidas on võimalik, et ühe bussisõiduga läheb tuju nii nulli? Ehk on asi väsimuses? Ohh, ma ei tea. Liiga palju küsimusi on, millele pole siiani vastust saanud/leidnud.

I used to be.

Mul ei olnud järsku keset ööd und. Nojah, mis ma räägin. Päris kaua vähkresin ikka ja mõtlesin oma mõtteid. Tõeliselt lollakas. Ärkamise ja tööleminekuni oli vist oma 3,5 tundi. Masendavalt vähe igatahes. Siis ma võtsin kätte vihiku ja pastaka ja hakkasin kirjutama kirjatükki "I used to be". Ja ma tegin seda pimedas. Pole siis ime, et pooleldi pime juba olen. Tegelikult polnudki mu eesmärk seda lugeda, vaid kirjutada. Ja seda pimedas teha oli üllatavalt mõnus. Kedagi ei huvitanud mu kotid silmade all, kedagi ei huvitanud mu kräsus soeng, kedagi ei huvitanud mu äraväherdud linad ning mitte kedagi ei huvitanud mu varesejalad. Ja nii oligi. Kirjutasin südamest ja jutti. Ükskordki. Siia see tükk ei ilmu, polegi nagu eriliselt põhjust. Lihtsalt. Tunnen, et see on kas samm heaolu või totaalse hulluseni. Kahtlane igatahes.

Tegelikult.

Tsiteerides oma tänast Postimehe horoskoopi- "Sind võidakse pidada ilusaks ja seltsivaks, kuid millegipärast ka moraalituks. See viimane teeb sulle nalja, kuid tekitab ka masendust". Lihtsalt mõtlesin, et see ei käi ainult tänase kohta. Seda ma ei tea, kas mind peetakse ilusaks või seltsivaks, aga moraalitu võin ma tõesti vahepeal välja paista. Ärge laske end ainukordsest hinnangust eksitada. See tekitab tõesti masendust.

Tema.

Mõtlesin, et kirjutan kui eriline ta on. Et kõik teaks. Sest tema on see, kelle peale mõeldes ma naeratan, olgugi, et mul endal on ehk kõige sitem päev üldse. Ja ma ei ole tema peale vihane, kuigi see oleks igati põhjendatud antud hetkel. Ma lihtsalt ei saa. Ma lihtsalt armastan teda liiga palju. Nüüd ma saan sellest aru. Ta on ilus, tark ja osav :) Minu armas sõbranna- Kertu. Ja tõsiselt. Ma naudin ta seltskonda. Vahet pole, kas me räägime tõsistest asjadest, käime drive-in'is, naerame, joome piparmündikakaod või kruiisime lihtsalt vaikides. Tema on mulle hästi mõjunud. We have our ups and downs, but we'll always have each other. Kalli.

K'le.

Kõige haigem on see, et ma peaksin ju tema pärast õnnelik olema. Teie mõlema pärast. Aga ma ei ole. Ma ei taha olla isekas. Teha seda enda asjaks, aga ma ei saa sinna midagi parata. Lihtsalt- deja vu. See on tegelikult selline üüratu viga, mida ma lubasin, et enam iial ei korda. Aga suutsin seda ikkagi teha. Siiski minust sõltumata, aga ma suudan end ikka süüdistada.. end lolliks sõimata, et ma jälle samasse ämbrisse astusin. Tõesti lolliks.

Ma loodan südamest, et te saate õnnelikuks ja seda tuksi ei keera. Aga ma praegu ei saa veel õnnelik olla.. ma tean, et sa mõistad, mu kurgikastmeke. Ehk homme.

.

Lubage mul palun karjuda. Lihtsalt karjuda. Aga te ei lase. Kutsute politsei selle peale. F**k.

Südamel.

Mul paluti unarusse jäänud blogisse miskit kirjutada. Kirjutada miskit, mis on südamel. Aga ma ei saa. Kirjutan miskit, mis mind täna hullupööra häiris. Kui üldiselt öelda, siis mehed. Ajast-aega suudavad nad mul närvi nii mustaks ajada, et ma saan aru, miks ma vallaline olen ja olla tahan. Tean- te tahate öelda, et koos on ikka parem, aga kuna ma pole ise seda head kogenud, siis ma ei hakka parem sellel teemal vaidlema. Ja mind ei häiri lihtsalt mehed, vaid eesti mehed. Välismaa mehed ei ole mulle närvidele suutnud käia. See, et mu esimene noormees oli välismaalane, tõestab mu fakti. Eesti mehed on jonnakad, kinnised ja absoluutsed puupead. Pole siis ime, et ma arvan, et ma jään igavesti vanatüdrukuks. Kui juba hakkan lootma ja uskuma, et normaalsed mehed on olemas, tulevad teised ja rikuvad need mõtted paugupealt. Phäh. Veel enam. Öeldes ühele konkreetsele mehele- olin osalt süüdi ja vabandasin. Saa nüüd palun üle. Stop acting like a bloody woman! (Vabandust, kaassoolised)