Tõde või tegu.

Mängisin eile seda kurikuulsat mängu. Esimest korda enda meelest. Eks kunagi ikka sai mängitud, aga siis oli tegemist pigem mingi lapseliku kihistamisega ning naljategemisega. Meie mängisime seda, hmm. teistmoodi. Ütleme nii, et tänu teiste tegu-ütlemistele olin mina sunnitud ennast ikka mitmekordselt ületama. Ise olin jänes ja ütlesin pidevalt tõde. Üllatavalt avameelne olin. Loomulik keerles kogu mäng seksi ümber. Mulle öeldi, et ma olen roheline. Jaa, ma tean :P Järjekordselt tore õhtu/öö oli. Ainuke asi, mis asja ära rikkus oli see, et ma olin/olen haige. Nina on mul kõrvitsasuurune ja punane. Köha kiusab ka. Aga noh, kaua kurvastada ei saa. Homseks pean terveks saama. Siis jälle tööle.

Beebibuum.

Elerile ja Oliverile palju õnne pisitütrekese sünni puhul. Jossu'le ka:)

Nali naljaks.

Asi on siiski minus. Mitte mu seksikuses. Või siis selle puudumises.

Ja meestepuhkus on totaalne.. See on täpselt sama tööga. Kui pole hea puhkus, tahad tagasi tööle, sest seal oli vähemalt huvitav ning mingit aega pakub ta siiski väljakutseid. Ma tahan, et see puhkus juba läbi oleks. Aga see pole minu teha. Vähemalt minu arvates. Samas kui arvan, et asi on minus, ju siis ikka on. Oh, damnit. Keeruline.

Now I know:p

Tänase päeva tsitaat.

See on see, kui küsid eesti tüdrukult, et "tõ bolshe porusski ne gavarish?". Ja ta ütleb:

"Net. Gena i Patsataja". Patsataja- hahahahaa. Ma naersin nii kõvasti, et tilk püksis.

Tore päev oli tegelikult.

Mõtlesin siin, et olen täiesti saamatu. Ses suhtes. Ma ei suuda miskit ära teha ilma, et keegi mind tagant utsitaks. Seda mitte pealesurumise meetodil, vaid pigem "võtan käest kinni ja saadan kogu tee" meetodil. Olen selline inimene, kes ei kannata asjade tegemist, mis on mulle ebameeldivad ning mis mulle oma suhtumistega ebameeldivaks tehtud. Ja mida agressiivsemalt seda mulle peale surutakse, seda enam võite kindel olla, et ma ei kavatse seda niipea või suisa mitte kunagi teha. Hoiatan, et lihtsam on teil see ise ära teha. Tõsiselt.

Kindlasti on minuks olemine lapsik jmt ning enamus arvatavasti tahavad mulle öelda või karjuda, et ma kasvagu ükskord suureks. Võitegi ootama jääda. Minu jaoks see jutt täiskasvanuks olemisest on totaalne pläma. Mulle meeldivad emotsioonid. Tunnistage ise, et enamus täiskasvanuid on kuivad, kinni oma kinnisideedes ja ääretult ühesugused oma igavas mõttemaailmas, kus noorte mõtlemine on lihtsalt lollus ja et kuna ma olen noor, siis ma lihtsalt ei mõista. Ja teil on kuradima õigus. Ei mõista. Mul pole elu sees olnud eeskuju, kes oleks mind õpetanud ja kasvatanud. Siinkohal ma seda teemat rohkem ei kommenteeri.

Enamus inimesi on mind hüljanud. Arusaadav. Ma ise pole end ehk neile avanud ja küllap neid ei huvitanud ka. Ja ütleme ausalt. Mu elu pole sellest muutunud, ei paremuse ega halvema poole. Vot. Lihtsalt soovin neile ilusat eliinavaba elu jätku. Ja seda südamest. Nad on ka inimesed oma piiridega.

Mis puudutab mu praegust elu ja olukorda, siis.. Mul on üks mure südamel. No tegelikult mitu, aga see ka loomulik. See üks mure on selline, mille pärast ma eile töö juures nutsin. Nutsin selle olukorra lootusetuse pärast, sest ma ei saa enam mitte midagi teha, et seda olukorda parandada. Ja tegelikult kui mõelda, siis asi ei sõltugi minust, vaid neist 3-st inimesest, kes on mulle ühtemoodi kallid ning kellele tahaks kohati karjuda, et lõpetagu see jama ära. Sest. Ma pole tegelikult kellelegi öelnud, et nende 3 ümber on ka teisigi, kellele see olukord haiget teeb. Ning jah, ma mõtlen ennast. Ma ei kavatsegi teie vahel valida, nii et kui te ei suuda enda pärast end kokku võtta, siis tehke seda teiste pärast.

Tahaksin siinkohal tänada üht erilist inimest, kes on mind viimaste päevade jooksul nii tihti naerma ajanud, et ma ei suuda siiani uskuda, kui "ühtekad" me oleme. Me oleme üsnagi vastandlikud inimesed, aga ometigi tunnen ma end sinu juures turvaliselt. Kes teab, ehk saab minustki kunagi inimene. Kus ma pääsen.

Ja ma ei suuda enam diskuteerida. Oli pikk päev ja homme peab vara ärkama. Head ööd teile!

Rääkimisest...

Hakkasin mõtlema ühe oma kullakese blogipostituse peale, mis rääkis rääkimisest. Et see on tegelikult nii lihtne, aga samas on see aga nii keeruline. Ma tean, mida ta mõtleb. Ma peaks ka rääkima kellelegi miskit, aga ma vandusin, et ta ei saa sellest iial teada. Minu käest vähemalt mitte. Sest rääkida ei ole lihtne.