See sissekanne on neile vähestele või siis olematutele minu blogi lugejatele ning keda huvitab see, mis minuga toimub. Einoh. Mari on küll mu paadunud fänn, tema vahete-vahel isegi tunneb huvi. Endiselt igatsen teda. 16. juunil jõuab ta koju. AAA! Ma ei jõua ära oodata!! Kallisid sulle sinnapoole!
Niisiis.
7.märts 2007. Päev, mida ma iial ei unusta. Pikemalt ei räägiks. Sest tuleb ausalt tunnistada, et siiani ma nutan, kui sellest mõtlen. Aga õnneks olid mulle mu sõbrad sel päeval toeks. Erilised tänud mu tollastele toakaaslastele Meelisele ja Raigole ning nende endisele naisele Janikale.
8.märts 2007. Elu masendus. Õnneks oli Jana see, kes mind eelneval õhtul oli kutsunud kontorisse endale appi. Oligi vaja muud tegevust, mis mõtted Tanjast eemal hoiaks. Parim hetk oli see, kui Jarno lilleõie tõi. Ma tundsin end nii vajalikuna. Väike žest.. tavaline žest sel päeval, aga mulle mõjus see hästi. Enamus päevast mödus siiski kurbuses. Mure Mari pärast, kes pidi nii kaugel ilma sõpradeta hakkama saama..
9.märts 2007. Maie, mu armas õde, aitäh sulle abi eest! Ja Ahti. Olgugi, et sa oled naistemehest tolgus (:P), olid sa imearmas, et mu Otepääle vedasid! Elu hetk sel väljasõidul oli see, kui sulle piljardis pähe tegin =)
11.märts 2007. Ohh. Must pühapäev.
12.märts 2007. Pärastlõuna/õhtu/öö perekond Morozov-Piller-Nurmsi-Toom seltsis. Kuigi ilma Nurmsita. Tõdesin taas, et sõbrad on hindamatud.
17.märts 2007. "Kui elu miskit ära võtab, siis annab ta ka midagi asemele". Keegi ei ole asendatav. See on kindel. Aga meie Juvente-perel oli vaja rõõmsaid uudiseid. Üks meie liige sai endale poja- Robin Markus. Ühesõnaga topelt sünnipäev. Sest eks paremini informeeritud inimesed teavad, et sel õhtul tähistas Juvente oma viiendat sünnipäeva. Ma pole vist elu sees tundnud nii tohutult segaseid tundeid kui tol õhtul. Eks te proovige ise leinata ning samal ajal tunda tohutut rõõmu..
23.märts 2007. Hullumeelne päev. Hommikul kiirelt tööle ning sealt edasi tööalasele hügieenikoolitusele. Samalajal olid hotellis mu armsad noorsotsid saamas uute liikmete koolitust. Isegi jõudsin õhtul sinna. Irw. Nägin ühe noorsotsi paljast tagumikku:s Et mitte tekitada mõttetuid arusaamatusi või eelarvamusi, siis teile informatsiooniks- pärast koolitust käidi saunas. Meelis ja Laur tulid minu juurde ööseks. Kahtlased jutud, mis mõjutasid suurel määral edasisi sündmusi. Oleks pidanud neid tõsiselt võtma. Aga mis seal ikka enam takkajärgi heietada. Magada ma sel öösel ei saanud, sest Meelis ja Laur laiutasid liialt. Mul polnud enamus aega tekki. Vahepeal libistasin end voodist lihtsalt maha, et oleks vähemalt ruumi end natukenegi sirutada. Niigi oli stress. See hügieenikoolitus oli liialt mõttetu närvi- ja ajakulu. Nii. Ühesõnaga. Unetu öö. Plaanisin päeval magada, aga kus sa sellega.
24.märts 2007. Oli niigi kiire päev. Pidin pakkima. Ja siis tuli välja, et töö juures on abi vaja. Buu. Käisin siis seal ära. Jõudsin koju ning hakkasin kiirelt tegutsema. Nimelt kell 2.00 öösel oli vaja Tallinna bussi peale jõuda ja Tallinnas algas sõit Brüsselisse.
Tehniliselt juba 25.märts 2007. Nüüd juba kaks magamata ööd seljataga, liikusin ma bussijaama. Ees ootasid koosakad ja Raigo. Lõpuks jõudis ka Sandra. Magamatus teeb ikka oma töö. Kes mind paremini teavad, teavadki seda, et liialt väsinuna hakkan ma igast lollusi suust välja ajama. Nii ka seekord. Aga õnneks sain ma bussis natuke magada.
06.00. Enamus rahvast olid juba Estonia ette kogunenud. Buss hilines. Loomulikult. Rahvas bussis olid elevil, väsinud ja mida kõike veel. Tartu kandi rahvas kogunes bussi tahaotsa, sest kõik me sisimas teadsime, et meie olemegi need, kes kavatsevad kogu reisi vältel end rõõmsalt tunda. Eks see nii ka enamus aega oligi.
--- Brüsseli reis ise. Kui mul kunagi tekib aeg ning viitsimine sellest pikemalt kirjutada, siis eks ma seda ka tee. Üldjoontes.. Reis oli nii mitmeski mõttes tohutult hariv. Aga mis peamine. Tänu sellele reisile sain nii paljude inimestega palju lähedastemaks.
Janika. Eks me armastasime üksteist juba ennemalt, aga Poolas tõestas ta mulle, et armastab mind igavesti. Ta nimelt kandis mind kätel üle meie hotellitoa läve. ÄGE!! :)
Sannu. Tema oli see, kes mulle end avas ning kellele minagi julgesin nii mõnegi oma haava paljastada. Ja tema on see, kes suudab mind pubekaks muuta.
Raine. Vaat, ei kirjuta siin sellest pikemalt. Taaskord üks inimene, kellesse suhtusin teiste inimeste arvamuste najal eelarvamustega. Vapsee. Otsustagu ma juba ise. Tegelikult. Imeline inimene!!
Reigo. Sinu silmadesse ma upun :P Irw. Ta on üks hämmastavamaid inimesi, kellega mul viimase asta jooksul on au olnud tutvuda! Tõsiselt. Seda meest ootavad ees veel suured teod ja kiljuvad tüdrukud:P
---
1.aprill 2007. Enamus aega magasin. Mõttetu päev. Raigo mõnitas mind seepärast:P
Tagasi tööle ehk 2.aprill 2007. Õudne tööpäev. Üldse ei viitsinud midagi teha. Ema kommenteeris seda niiviisi: sa pead oma režiimiga lihtsalt uuesti harjuma. No eks ma siis harjunud.
4.aprill 2007. Kolimistalgud. Uus kodu. Oma tuba, oma luba? Ni ongi.
8.aprill 2007. Soolaleivapidu. Peamine teema- Brüsseli reis. Üldse ei imesta :P
12.aprill 2007. Sain üle tüki aja Bemmi rooli. Mõnus oli. Peab ikka load ära tegema.
14.aprill 2007. Tartu klubi üldkogu. Tulemus- olen nüüd juhatuse liige. Ja nii mõnigi inimene, keda lootsin seal endaga koos näha, on ka seal. Ja nad on nii ägedad!!!
Õhtul Meelise grandioosne sünnipäevapidu Reigo juuren. Heh. Magada sai vähe. Nalja sai palju. Reigo, sina seda ei tea, aga. Mäletad, kui sa hoiatasid mind, et trepp on libe. No. Kui sa Marikat bussijaama viisid, siis.. noh.. ma lendasin trepist alla. Peaks vist rohkem sinu sõna kuulama? :P
16.aprill 2007. Ülemuse sünnipäev. Ja kes seda laga siis pärast pidi koristama?? Baaridaam loomulikult.
17.aprill 2007. Dieedimõtted olid läinud, kui Juvente koosolek toimus Suudlevates Tudengites. Loomulikult tellisime friikaid viineritega. Oehh. Lootusetu mina :P
20.aprill 2007. Salapärane külaline. Jah! Jah! Jah!:P
22.aprill 2007. Istutasime täna puid. Päeva ohver- Reigo. Taaskord sorry:p Päeva kaaslane. Loomulikult Sandra. Labidad on lahedad=) Aitäh Krissu-tšort-baberi-pašalusta'le, kes mind kogu tee Tartusse tagasi enda süles pidi hoidma.
Need olidki mu väikesed vahepealsed sündmused. Arvatavasti teie enamuse jaoks üsna tähtsusetud, aga mulle suuremal või vähemal määral tähtsad. My life.
